Mu lähedasel on depressioon.
Depressioon on ravitav!
Igaüks on aeg-ajalt masenduses, kurb, ebakindel või tunneb end üksildasena, aga tavaliselt need nähud mööduvad. Kui märkad, et sinu lähedasel on need tunded juba pikemat aega püsinud ja hakkavad tema igapäevaelu segama on põhjust sekkuda. Sõbra või pereliikmena saad Sa palju ära teha.
Mida saab lähedane teha?
Õpi depressiooni oma pereliikmel või sõbral ära tundma ja sellest temaga rääkima.
Selleks külasta liFightDepression lehte või loe käesoleva veebilehe rubriiki: Uuri deprssiooni kohta
Mine koos oma sõbra või pereliikmega arsti juurde
Saad minna koos oma sõbra või pereliikmega arsti juurde. See võib olla neile oluliseks toeks. Samuti saad Sa pakkuda toetust depressiooni ravi ajal.
Paku enda seltskonda
Saad enda seltskonda pakkudes soodustada seda, et Sinu sõber või pereliige jätkaks tegelemist asjadega, millega ta on harjunud tegelema.
Ole talle toeks ning kuulata ta ära, mil ta seda vajab
Toetamine ja ärakuulamine võimaldab Sul teha kahte asja: leevendada oma sõbra või pereliikme kannatusi, kuna lased tal oma mured hingelt ära rääkida ning annad mõista, et hoolid temast. Teiseks mõistad seeläbi ka ise oma kalli inimesi kannatusi paremini, mis võimaldab Sul omakorda tema perearstile haiguse iseloomust ja sõbra või pereliikme muredest täpsemat informatsiooni anda.
Tee lähedase eest test
Abiks võib olla ka oma lähedase eest depressiooni testi täitmine, mille leiad käesoleva veebilehe rubriigist - testi ennast.
Kuidas depressioonis inimesega suhelda?
Inimese esimeseks reaktsiooniks on tavaliselt püüd aidata: hakata nõu andma või oma kogemusi jagama ning lahendusi pakkuma. Meist oleks rohkem abi, kui me lihtsalt oleks vaikselt ja kuulaks. Inimene, kes on depressioonis, ei taha vastuseid ega lahendusi. Ta vajab turvalist kohta, kus saab väljendada oma hirme ja muresid, kus saab olla tema ise.
Kuulata – tõeliselt kuulata – ei ole lihtne. Selleks tuleb kontrollida soovi midagi vahele öelda, kommenteerida, midagi omalt poolt lisada või nõu anda. Kuulata tuleb mitte ainult neid fakte, mida inimene räägib, vaid ka neid tundeid, mis on faktide taga. Aru tuleb saada abivajaja vaatenurgast, mitte enda omast.
